14. juuni 2011: Tartu vallutavad genotsiidi- ja kommunismiohvrite mälestajad

Teisipäeval, 14. juunil toimub Tartus genotsiidi- ja kommunismiohvrite mälestuseks rongkäik, jumalateenistus ja kaks miitingut. Nagu viimasel ajal tavaks, hoolitseb sündmuste ladusa läbiviimise eest Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu.

Kell 10 peetakse mälestusmiiting 1941. aasta küüditamise ohvritele. Asukoht on Emajõe kalda ja Turu tänava vahel, Jõe tänava silla kõrval, kus asus sadamaraudtee. Seal varitsevad rongid tähendasid paljudele tartlastele küüditamiste reaalset algust. Samas paigas asub ka aasta tagasi Eesti Vabariigi järjepidevusvalitsuse siseministri Hando Kruuvi eestvõttel paigaldatud mälestuskivi., mis annab möödujatele teada, et just sealt said alguse 1941. aasta 14. juunil ning ka 1947. ja 1949. aastal läbiviidud massiküüditamised. Kivile on raiutud ka paigaldamises osalenute nimed: Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu, SA Mälestusfond Ristideta Hauad ja “Memento”.

Mainitud kolm organisatsiooni soovivad samas kohas rajada ka Pisarate pargi, kus saaks tutvuda massiküüditamiste ajalooga. See park peaks olema elav mälestusmärk, mis kannaks igavesti mälestust neist, kes süüta pidid alluma vägivallale ja kannatama Siberi rasketes tingimustes. Ettepaneku teinute sõnul erineks park teistest Tartu parkidest pinkiderohkuselt ja kujunduselt. Parki saaks kasutada ka klassivälise õppe territooriumina, kus õpilased saavad reaalsema ja ülevaatlikuma pildi toimunust. Näiteks soovitakse Pisarate parki paigaldada kaks vana autentset raudteevagunit, millel juures ka tutvustavad tekstid.

“Pisarate park! Kas see on pärit mõnest India filmist või? Osavõtu-, Kaastundepark või midagi sarnast. Oma räästatilkumistega te haavate ainult stalinismi ohvreid,” oponeerib literaat Olev Remsu.

Eesti Memento Liidu juhatuse esimehe Enn Tarto sõnul on aga läbirääkimised Tartu linnavalitsusega sujunud kenasti ja linna suhtumine ideesse on olnud positiivne. “See park oleks kohal, kus reaalselt sündmused toimusid ja seal toimuks aastaringselt midagi – näiteks klassikülastused –, et poleks lihtsalt seisev märk,» kirjeldas Enn Tarto ideed “Postimehele”. “Soovime koha ära tähistada, sest seal oli sadamaraudteel lõpp ja seal kasutati küüditamisvaguneid ja mitte üks kord, vaid korduvalt.”

Pärast sõnavõtte algab rongkäik läbi Karlova linnaosa, tänavati täpsemalt Turu – Jõe – Tolstoi – Õnne – Kastani – Riia. Sellele liigutavale traditsioonile pani aasta tagasi loodetavasti pikaajalise aluse Vabaduspartei aktsioonitoimkonna liikmete Veiko Rämmeli ja Tiit Madissoni idee.

Rongkäik viib rahva Pauluse kirikusse, kus toimub jumalateenistus genotsiidi- ja kommunismiohvrite mälestuseks.

Kell 13 kogunetakse Vene okupantide ohvreid mälestama leinapaika “Rukkilille” mälestusmärgi juures. See on traditsioon, mida hoiab juba 21 aastat ülal represseeritute ühendus “Memento”. Tõsi, aja jooksul on monument ärimaailma tõmbetuultele ette jäädes vahetanud asupaika. Monumendi autor on ekspressionistlik maalikunstnik Paul Saar, koloriitne seto vaimuinimene ja noorteõpetaja, kes andnud inspiratsiooni ka geniaalse värvinguga romaanile “Geeniuse elu”. „Rukkilill“ on esteetiliselt väga mõjuv. “Kividele nõrguvad pisarad ja õielehtedest paistavad tulukesed kui ähmased huntide silmad,” iseloomustab taiest Hando Kruuv.

Vabaduspartei teabetoimkond